Hommikusöögilauas küsisime kohalikult Tai kohviku omanikult, mis tal täna plaanis on. Ta kõlgutas jalga, vaatas korraks taeva poole ja vastas uniselt, et tal ei ole mitte ühtegi plaani.
Tais on praegu kõrghooaeg, aga ometi on tunne, nagu oleks kõik ärid eneselegi märkamatult aja maha võtnud. Teenindajad on heatujulised, rahulikud, kulgevad omas rütmis. Meie mõistes pole nad sugugi „ülesannete kõrgusel”, aga nemad ei paista sellest üldse häiritud olevat.
Meie seevastu olime juba hommikul jõudnud läbi arutada, mida õhtuks sööme, kuhu jalutama läheme, mida järgnevatel päevadel teeme. Meie automaatne ellusuhtumine on
planeerimine, organiseerimine ja kontrollimine.
See on väga levinud uskumus meie uskumustesüsteemis, et meie väärtus on seotud tegutsemisega. Lihtsalt olemine on laiskus. Unelemine on ohtlik. Me ei tohi nautida.
Aga tegelikult on see lihtsalt haavatud meesenergia. See osa meis, mis usub, et meie väärtus sõltub sellest, kui palju me teeme, kui hästi me kõike juhime ja kontrollime.
Ja siis vaatad neid päikselisi, kulgevaid inimesi ja mõistad, et neil on midagi, mida meil veel ei ole. Oskus olla kohal. Oskus tunda rõõmu lihtsast hetkest. Luba lõdvestuda.
Luba elul voolata.
Selleks, et meie saaks seda kogeda, on meil vaja muuta oma uskumustesüsteemi. Esimene sammuke on taipamine ja märkamine, et teisiti saab ka. Aga kuna alateadvust me ära ei peta, siis tulebki teha oma energias suurpuhastus. Olemise kunst on olemise alus.